Afektiivne häälestus
Amodaalse tajumise ja afektikontuuride temaatikat arvesse võttes tekib veelgi tugevamalt küsimus kommunikatiivsusest. Kui kunst on olemuslikult kommunikatiivne ja kui afekt on olemuselt ligipääsmatu, siis mis annab meile alust öelda, et mingi kunst on afektiivsem kui teine? Kuidas see mõju tekib?
Stern pakub ühe võimaliku vastusena välja millegi, mida ta nimetab afektiivseks häälestuseks. Nimelt, afektiivne kontuur ja selle tajumisvõime tekitab võimaluse suhtluseks ema ja lapse vahel veel enne, kui laps rääkima hakkab.
Niisiis, kui me mõtleme ema peale, kelle laps on saanud umbes 9-kuuseks, siis tal tekib esimest korda võimalus anda lapsele märku, et ta saab aru, mis lapse kogemuses toimub. Paljast imiteerimisest ei piisa, sest see tegeleb üksnes tegevuse väliskujuga ja ei anna veel lapsele märku, et on toimunud tema sisekogemuse mõistmine. Välisest imiteerimisest edasi läheb see, kui ema taastekitab lapse tegevuses avalduva afektiivse kontuuri mingis teises modaalsuses. Näiteks ta võib jäljendada hääle abil seda afektiivset kontuuri, mis esineb lapse liigutustes. Või vastupidi.
Stern toob selle kohta palju näiteid, kuid piirdugem ühega: kümne-kuune tüdruk mängib emaga pisikest mängu, milles ta avab oma näo (see on Sterni väljend – avab näo, st suu avaneb, silmad lähevad pärani, kulmud tõusevad) ja siis jälle sulgeb, ja niimoodi mitu korda, kusjuures selle liigutuse rütm järgib sujuva kaare kontuuri. "Ema vastab sellele iga kord 'Yeah', kusjuures tema häälekõrgus järgib samasugust kontuuri. Niisiis, ema prosoodiline kontuur järgib lapse näo liigutuslikku kontuuri."[1]
Oluline on siin, et see, millega häälestutakse, ei ole otseselt väline tegu, vaid mingis mõttes sisemine tundeseisund ja selle varieerumine. Ühtlasi võib öelda, et siin toimub mingitsorti suhtlus, aga see ei ole sisuline – ema ja laps ei vaheta sõnumeid, nad ei taha otseselt midagi teineteisele öelda, mitte midagi peale selle, et nüüd ollakse satutud ühtsesse subjektiivsesse häälestusse. See on tunne jagatud kavatsusest. Ja Sterni väitel on sellise häälestuse olemasolu igasuguse keerukama suhtlemise eeltingimusteks. Me häälestume sel viisil kogu aeg, ilma et seda tähele paneme.
Iseenesest on väga raske tõestada, et see häälestus tõesti aset leiab, eriti kui öeldakse, et see on tundetasandi häälestus. Enamasti toimuvad sellised häälestused justkui möödaminnes, muu tegevuse, näiteks mängimise käigus, ilma et keegi otseselt sellele tähelepanu pööraks. Kuid terve rida katseid kinnitavad selle olemasolu. Need olid ehitatud üles sellele, et ema hakkab poole häälestuse pealt tegema midagi teistsugust. Näiteks ühe katse puhul ema jättis poole pealt häälestuse pooleli, kaotas oma näolt igasuguse emotsiooni. Teise katse puhul ema imiteeris lapse kontuuri kas liiga nõrgasti või liiga intensiivselt. Kõikidel nendel juhtudel jättis laps mängimise katki ja vaatas kahtlustavalt ema poole, et aru saada, mis temaga järsku lahti on. See andis märku, et laps tõesti oli seni olnud emaga ühtses häälestuses.
Siit võikski hakata otsima vastust küsimusele, kuidas ikkagi vitaalafektid kommunikeerivad. Nad kommunikeerivad ilma sisuta, ilma verbaalse tähenduseta, aga neil on sellegipoolest tänu sellele, et nad mõjuvad otse meie erutuvussüsteemile, meile väga tugev mõju. Siin ei toimu representeerimist, aga mõjutamine küll. Ja nende abil saab omasid lugusid jutustada. Seda minu arust väga head kunstnikud, väga head luuletajad ja kirjanikud ka teevad. Aga see jutustamine on habras, sest see pole stabiilne ja ühene; sõnad, mis on stabiilsemad, võivad sedasorti suhtlust lõhkuda, võivad oma loogika peale suruda, ja see on juba veidi teist sorti loogika.
Üks olulisi põhjuseid, miks amodaalsusele, afektikontuuridele, täiskujul emotsioonidele tähelepanu osutada, tulenebki sellest, et kui lapse ellu tulevad sõnad ja lood, ei toimu see üleminek valutult, vaid toob kaasa täiesti uue loogika, mis sageli varasema kogemuskihi varju jätab. Järgnevaga kirjeldamegi lühidalt, milles see varjujätmine seisneb.
[1] Daniel Stern, Interpersonal World of the Infant, 2nd ed (NY: Basic Books, 1998), lk 138 ff.
Stern pakub ühe võimaliku vastusena välja millegi, mida ta nimetab afektiivseks häälestuseks. Nimelt, afektiivne kontuur ja selle tajumisvõime tekitab võimaluse suhtluseks ema ja lapse vahel veel enne, kui laps rääkima hakkab.
Niisiis, kui me mõtleme ema peale, kelle laps on saanud umbes 9-kuuseks, siis tal tekib esimest korda võimalus anda lapsele märku, et ta saab aru, mis lapse kogemuses toimub. Paljast imiteerimisest ei piisa, sest see tegeleb üksnes tegevuse väliskujuga ja ei anna veel lapsele märku, et on toimunud tema sisekogemuse mõistmine. Välisest imiteerimisest edasi läheb see, kui ema taastekitab lapse tegevuses avalduva afektiivse kontuuri mingis teises modaalsuses. Näiteks ta võib jäljendada hääle abil seda afektiivset kontuuri, mis esineb lapse liigutustes. Või vastupidi.
Stern toob selle kohta palju näiteid, kuid piirdugem ühega: kümne-kuune tüdruk mängib emaga pisikest mängu, milles ta avab oma näo (see on Sterni väljend – avab näo, st suu avaneb, silmad lähevad pärani, kulmud tõusevad) ja siis jälle sulgeb, ja niimoodi mitu korda, kusjuures selle liigutuse rütm järgib sujuva kaare kontuuri. "Ema vastab sellele iga kord 'Yeah', kusjuures tema häälekõrgus järgib samasugust kontuuri. Niisiis, ema prosoodiline kontuur järgib lapse näo liigutuslikku kontuuri."[1]
Oluline on siin, et see, millega häälestutakse, ei ole otseselt väline tegu, vaid mingis mõttes sisemine tundeseisund ja selle varieerumine. Ühtlasi võib öelda, et siin toimub mingitsorti suhtlus, aga see ei ole sisuline – ema ja laps ei vaheta sõnumeid, nad ei taha otseselt midagi teineteisele öelda, mitte midagi peale selle, et nüüd ollakse satutud ühtsesse subjektiivsesse häälestusse. See on tunne jagatud kavatsusest. Ja Sterni väitel on sellise häälestuse olemasolu igasuguse keerukama suhtlemise eeltingimusteks. Me häälestume sel viisil kogu aeg, ilma et seda tähele paneme.
Iseenesest on väga raske tõestada, et see häälestus tõesti aset leiab, eriti kui öeldakse, et see on tundetasandi häälestus. Enamasti toimuvad sellised häälestused justkui möödaminnes, muu tegevuse, näiteks mängimise käigus, ilma et keegi otseselt sellele tähelepanu pööraks. Kuid terve rida katseid kinnitavad selle olemasolu. Need olid ehitatud üles sellele, et ema hakkab poole häälestuse pealt tegema midagi teistsugust. Näiteks ühe katse puhul ema jättis poole pealt häälestuse pooleli, kaotas oma näolt igasuguse emotsiooni. Teise katse puhul ema imiteeris lapse kontuuri kas liiga nõrgasti või liiga intensiivselt. Kõikidel nendel juhtudel jättis laps mängimise katki ja vaatas kahtlustavalt ema poole, et aru saada, mis temaga järsku lahti on. See andis märku, et laps tõesti oli seni olnud emaga ühtses häälestuses.
Siit võikski hakata otsima vastust küsimusele, kuidas ikkagi vitaalafektid kommunikeerivad. Nad kommunikeerivad ilma sisuta, ilma verbaalse tähenduseta, aga neil on sellegipoolest tänu sellele, et nad mõjuvad otse meie erutuvussüsteemile, meile väga tugev mõju. Siin ei toimu representeerimist, aga mõjutamine küll. Ja nende abil saab omasid lugusid jutustada. Seda minu arust väga head kunstnikud, väga head luuletajad ja kirjanikud ka teevad. Aga see jutustamine on habras, sest see pole stabiilne ja ühene; sõnad, mis on stabiilsemad, võivad sedasorti suhtlust lõhkuda, võivad oma loogika peale suruda, ja see on juba veidi teist sorti loogika.
Üks olulisi põhjuseid, miks amodaalsusele, afektikontuuridele, täiskujul emotsioonidele tähelepanu osutada, tulenebki sellest, et kui lapse ellu tulevad sõnad ja lood, ei toimu see üleminek valutult, vaid toob kaasa täiesti uue loogika, mis sageli varasema kogemuskihi varju jätab. Järgnevaga kirjeldamegi lühidalt, milles see varjujätmine seisneb.
[1] Daniel Stern, Interpersonal World of the Infant, 2nd ed (NY: Basic Books, 1998), lk 138 ff.