Aju kihistused
Kui me mõtleme lahenduste peale, mis on evolutsiooni käigus tekkinud, et ennustamise probleemi paremini lahendada, siis siit tuleb välja üks huvitav asjaolu. Kõigepealt, kui me räägime lahendustest, siis need lahendused avalduvad ühes konkreetses talitlussüsteemis, nimelt närvisüsteemis või ajus. Ja kui me vaatame aju arengut evolutsiooni käigus, siis selgub, et ei ole nii, et kui tuli nö uus lahendus, siis oleks vana lahendus täielikult ära kadunud. Ei ole nii, et vana struktuur asendus ühel hetkel täielikult uuega. Vastasel juhul ei oleks arengut üldse saanud toimuda. Kuna evolutsioon toimub nö käigu pealt, siis seni, kuni uus asi välja areneb, peab endine süsteem ju samuti töökorras olema. Mõnedel juhtudel võime rääkida üleminekuorganismidest, millel on olemas nii vana kui uus organ (näiteks nii uimed kui jalad kalade ja kahepaiksete vaheorganismide puhul), nii et edasise arengu käigus saab vana organ täielikult kaduda. Kuid aju puhul säärast täielikku asendamist ei toimunud: pigem saame rääkida astmelisest täienemisest.
Ja see on ka põhjus, miks on tekkinud nähtus, mida võiks nimetada aju kihilisuseks. Kõige selgemalt ja võib-olla kõige lihtsustatumalt räägib sellest Paul MacLean oma hüpoteesis kolmekihilisest ajust[1]: selle hüpoteesi järgi koosneb inimese aju evolutsiooniliselt kolmest erinevast kihistusest, mida ta nimetab vastavalt roomajate, algsete imetajate ja kõrgemate imetajate kihistusteks. Ning iga järgmine kihistus justkui ehitab end varasemate peale – ta ei võta eelmiste kihistuste funktsioone üle, vaid toob midagi juurde ja lisaks sisaldab mehhanisme, kuidas algelisemate kihistuste mehhanisme peatada. Aga vahel, eriti ohuolukorras, lülituvad ülemad kihistused end välja ja lasevad alamatel oma tööd teha – näiteks võib siin tuua olukorrad, kui inimesed ronivad karu eest puu otsa, ilma et nad mäletaksid, kuidas nad seda tegid. Uuemad, rohkem kogemusest sõltuvad kihistused on aeglasemad ja seetõttu oleksid need eluohtlikus olukorras pigem tüliks, seega need lülitatakse selles olukorras nö välja.
Järgnevaga tulekski äsjamainitud aju kihistused, nii nagu need on inimesel, visandlikult läbi käia.
Seljaaju
Kui me räägime ajust, siis tavaliselt me peame selle all silmas suuraju. Aga kui soovida liikuda algelisemast ja lihtsamast keerukama suunas, siis tuleks alustada seljaajust.
Ja see on ka põhjus, miks on tekkinud nähtus, mida võiks nimetada aju kihilisuseks. Kõige selgemalt ja võib-olla kõige lihtsustatumalt räägib sellest Paul MacLean oma hüpoteesis kolmekihilisest ajust[1]: selle hüpoteesi järgi koosneb inimese aju evolutsiooniliselt kolmest erinevast kihistusest, mida ta nimetab vastavalt roomajate, algsete imetajate ja kõrgemate imetajate kihistusteks. Ning iga järgmine kihistus justkui ehitab end varasemate peale – ta ei võta eelmiste kihistuste funktsioone üle, vaid toob midagi juurde ja lisaks sisaldab mehhanisme, kuidas algelisemate kihistuste mehhanisme peatada. Aga vahel, eriti ohuolukorras, lülituvad ülemad kihistused end välja ja lasevad alamatel oma tööd teha – näiteks võib siin tuua olukorrad, kui inimesed ronivad karu eest puu otsa, ilma et nad mäletaksid, kuidas nad seda tegid. Uuemad, rohkem kogemusest sõltuvad kihistused on aeglasemad ja seetõttu oleksid need eluohtlikus olukorras pigem tüliks, seega need lülitatakse selles olukorras nö välja.
Järgnevaga tulekski äsjamainitud aju kihistused, nii nagu need on inimesel, visandlikult läbi käia.
Seljaaju
Kui me räägime ajust, siis tavaliselt me peame selle all silmas suuraju. Aga kui soovida liikuda algelisemast ja lihtsamast keerukama suunas, siis tuleks alustada seljaajust.
Kui ühendused käivad seljaaju kaudu, siis on tegemist refleksidega. Ühendused tajude ja reaktsioonide vahel on siin kõige otsesemad. Näiteks kui te pistate käe pliidirauale ja see on kuum, siis liigub impulss huugava näpu juurest selgroo sees asuvasse seljaajusse ja liigub sealt viivitamatult tagasi käelihastesse, mis üheskoos käe pliidilt ära tõmbavad. Kuna see eeldab juba mitmete lihaste koostööd, siis pole juba seegi midagi väga lihtsat, aga siiski saame aju kontekstis öelda, et see on lihtsaim reaktsioonimehhanism.
Ajutüvi
Evolutsiooniliselt kujunes järgmisena välja ajutüvi.
Ajutüvi
Evolutsiooniliselt kujunes järgmisena välja ajutüvi.
Ajutüvi on üks väga oluline struktuur, mille tõelisest tähtsusest meie kõikide oluliste kogemuste loomisel alles hakatakse aru saama, eriti põhjusel, et asjad, millega ajutüvi tegeleb, on nii tuumsed ja nii süsteemsed, et selle organi mõju on kerge mitte märgata – see panustab igasse asja natuke.
Ajutüve esimene suur funktsioon tuleneb asjaolust, et inimene kui organism on väga tugevasti homoöstaatiline – me funktsioneerime hästi ainult siis, kui meie sisekliima on väga kitsastes piirides. Ning ajutüvi tegelebki meie sisekliima hoidmise ja reguleerimisega: näiteks hoiab kehatemperatuuri ühtlasena suhteliselt kitsas vahemikus, samuti veresuhkrut ja südame löögisagedust jne. Ajutüve reaktsioonid ei ole nii otsesed kui seljaajul, vaid kaudsemad. Näiteks kui meie kehatemperatuur on liiga kõrgel, siis siin tehakse see kindlaks ja kutsutakse esile higistamisreaktsioon, mis nahapinda jahutab ja mis viib seeläbi kehatemperatuuri tagasi normaalsema poole.
Sama mündi teise poolega on seotud ajutüve teine funktsioon, ja see on kõige otsesemalt seotud energia jaotamise probleemiga, millest ühes eelmistest alapunktidest juttu oli. Nimelt, ajutüvi reguleerib meie energiataset. See tuleneb otseselt ajutüve esimesest ülesandest: kui ajutüvi tegeleb normaalse sisekliima hoidmisega, siis ta on kõige paremas olukorras, et selles sisekliimas pisikeste muutuste kaudu erutustaset vajadusel tõsta või langetada. Muuhulgas tegeleb ajutüvi ka spetsiifiliste käitumistega nagu seksuaalkäitumine ja hirmukäitumine, aga ühtlasi reguleerib ta meie erutustaset ja tähelepanuastet nö üldiselt, muutes meid üldiselt valvsamaks või muretumaks. Ja ainuke, mis ajutüve seisukohalt on meie ümbruses relevantset, on nö küsimärgid ja hüümärgid meie ümbruses. Kui neid pole, siis lülitab ajutüvi meid tegevusest üldse välja – me muutume loiuks või jääme üldse magama.
Aga kui vaja, siis viib ajutüvi meid täielikku tegevusvalmidusse. Selleks tuleb ajutüvest terve rida ühendusi nii "üles" kui "alla", s.t nii suurajju kui ka selgroogu, ja igal pool on nende mõjutuste sihiks kas protsesside üldine kiirendamine või aeglustamine. Kui midagi tundub väga tähtis, siis ajutüvi tõstab meie erutustaset, et me oleksime tähelepanelikumad ja energilisemad. Nii et selles mõttes võime ajutüvest rääkida ka kui organismi energiakeskusest. Ühtlasi saavad siit alguse sellised olulised nähtused nagu baasteadvus ja vitaalafektid, millest tuleb edaspidi rohkem juttu.
Limbiline süsteem
Järgmise evolutsiooni käigus välja arenenud kihiks võiks välja tuua limbilise süsteemi, mis on nn emotsioonikeskus. See asub kahe suuraju poolkera vahel, sõna otseses mõttes pea keskel, ja see koosneb tervest kogumist erinevatest struktuuridest.
Võiks öelda nii, et limbiline süsteem kui ajutüvest järgmine lahenduskiht on oluliselt spetsialiseeritum ja keerukam süsteem. Siit saavad alguse nö baasemotsioonid – viha, kurbus, põlgus, hirm, üllatus, rõõm. Kuigi nende puhul on ikka veel tegemist tüüpiliste reaktsioonidega tüüpilistele olukordadele, siis see tüüpiline reaktsioon hõlmab endas juba väga erinevaid allsüsteeme.
Võtame näiteks olukorra, kui ma märkan enda läheduses mingit ohtlikku situatsiooni, näiteks olen kodus, söön õhtusööki, ja näen, et korteri uks tehakse lahti ja ukseavasse ilmub keegi võõras tüüp. Minu välkkiire reaktsioon sellele on loomulikult kohkumine ja siis viha – ma asun oma korterit kaitsma. Mis siin juhtub, on see, et impulss läheb küll kõigepealt seljaajju, aga liigub sealt edasi emotsioonikeskusesse ja sealt saavad (ajutüve vahendusel) alguse terve rida reaktsioone – nt südame kloppimine, veresoonte laienemine, kasvamise peatamine, seedimise peatamine, hingamissageduse tõusmine, ja kuna tegemist on vihaga, siis veri liigub kätesse, nii et need suudaksid kiiresti tegutseda ja kätte võtta näiteks läheduses asuvad taignarulli, et sellega soovimatut külalist kostitada.
Suuraju
Kui eelmises alapunktis alustatud lugu nüüd edasi jutustada, siis saab juurde tuua viimase loodusliku lahendusversiooni energia jaotamise probleemile, milleks on ajukoor ehk suuraju.
Ajutüve esimene suur funktsioon tuleneb asjaolust, et inimene kui organism on väga tugevasti homoöstaatiline – me funktsioneerime hästi ainult siis, kui meie sisekliima on väga kitsastes piirides. Ning ajutüvi tegelebki meie sisekliima hoidmise ja reguleerimisega: näiteks hoiab kehatemperatuuri ühtlasena suhteliselt kitsas vahemikus, samuti veresuhkrut ja südame löögisagedust jne. Ajutüve reaktsioonid ei ole nii otsesed kui seljaajul, vaid kaudsemad. Näiteks kui meie kehatemperatuur on liiga kõrgel, siis siin tehakse see kindlaks ja kutsutakse esile higistamisreaktsioon, mis nahapinda jahutab ja mis viib seeläbi kehatemperatuuri tagasi normaalsema poole.
Sama mündi teise poolega on seotud ajutüve teine funktsioon, ja see on kõige otsesemalt seotud energia jaotamise probleemiga, millest ühes eelmistest alapunktidest juttu oli. Nimelt, ajutüvi reguleerib meie energiataset. See tuleneb otseselt ajutüve esimesest ülesandest: kui ajutüvi tegeleb normaalse sisekliima hoidmisega, siis ta on kõige paremas olukorras, et selles sisekliimas pisikeste muutuste kaudu erutustaset vajadusel tõsta või langetada. Muuhulgas tegeleb ajutüvi ka spetsiifiliste käitumistega nagu seksuaalkäitumine ja hirmukäitumine, aga ühtlasi reguleerib ta meie erutustaset ja tähelepanuastet nö üldiselt, muutes meid üldiselt valvsamaks või muretumaks. Ja ainuke, mis ajutüve seisukohalt on meie ümbruses relevantset, on nö küsimärgid ja hüümärgid meie ümbruses. Kui neid pole, siis lülitab ajutüvi meid tegevusest üldse välja – me muutume loiuks või jääme üldse magama.
Aga kui vaja, siis viib ajutüvi meid täielikku tegevusvalmidusse. Selleks tuleb ajutüvest terve rida ühendusi nii "üles" kui "alla", s.t nii suurajju kui ka selgroogu, ja igal pool on nende mõjutuste sihiks kas protsesside üldine kiirendamine või aeglustamine. Kui midagi tundub väga tähtis, siis ajutüvi tõstab meie erutustaset, et me oleksime tähelepanelikumad ja energilisemad. Nii et selles mõttes võime ajutüvest rääkida ka kui organismi energiakeskusest. Ühtlasi saavad siit alguse sellised olulised nähtused nagu baasteadvus ja vitaalafektid, millest tuleb edaspidi rohkem juttu.
Limbiline süsteem
Järgmise evolutsiooni käigus välja arenenud kihiks võiks välja tuua limbilise süsteemi, mis on nn emotsioonikeskus. See asub kahe suuraju poolkera vahel, sõna otseses mõttes pea keskel, ja see koosneb tervest kogumist erinevatest struktuuridest.
Võiks öelda nii, et limbiline süsteem kui ajutüvest järgmine lahenduskiht on oluliselt spetsialiseeritum ja keerukam süsteem. Siit saavad alguse nö baasemotsioonid – viha, kurbus, põlgus, hirm, üllatus, rõõm. Kuigi nende puhul on ikka veel tegemist tüüpiliste reaktsioonidega tüüpilistele olukordadele, siis see tüüpiline reaktsioon hõlmab endas juba väga erinevaid allsüsteeme.
Võtame näiteks olukorra, kui ma märkan enda läheduses mingit ohtlikku situatsiooni, näiteks olen kodus, söön õhtusööki, ja näen, et korteri uks tehakse lahti ja ukseavasse ilmub keegi võõras tüüp. Minu välkkiire reaktsioon sellele on loomulikult kohkumine ja siis viha – ma asun oma korterit kaitsma. Mis siin juhtub, on see, et impulss läheb küll kõigepealt seljaajju, aga liigub sealt edasi emotsioonikeskusesse ja sealt saavad (ajutüve vahendusel) alguse terve rida reaktsioone – nt südame kloppimine, veresoonte laienemine, kasvamise peatamine, seedimise peatamine, hingamissageduse tõusmine, ja kuna tegemist on vihaga, siis veri liigub kätesse, nii et need suudaksid kiiresti tegutseda ja kätte võtta näiteks läheduses asuvad taignarulli, et sellega soovimatut külalist kostitada.
Suuraju
Kui eelmises alapunktis alustatud lugu nüüd edasi jutustada, siis saab juurde tuua viimase loodusliku lahendusversiooni energia jaotamise probleemile, milleks on ajukoor ehk suuraju.
Lugu võib edasi minna näiteks nii, et osasid emotsioonimehhanisme on võimalik maha suruda. Suuraju puudutavat saab rääkida üksnes üldjoontes ja väga suuri lihtsustusi tehes, sest tegelikult toimuv on juba liiga komplitseeritud. Emotsioonimehhanismide mahasurumist võiks kujutleda umbes nii: emotsioonikeskusest tulevat rada pikendatakse edasi suurajju, kus see lahkneb, nagu jõe delta, eristub erinevateks teekondadeks ja seejärel suubub uuesti üheks teekonnaks tagasi. Suuraju on nimelt see koht, kus väljast tulevaid impulsse hoopis täpsemalt analüüsitakse ning kus ühtlasi simuleeritakse läbi erinevaid stsenaariume ja strateegiaid, ja see simulatsioon sõltub juba hoopis rohkem kogemusest kui eelmistes lahenduskihtides. Pärast nö käitumisvariantide teket toimub emotsioonikeskuse vahendusel nende hindamine ning valitud variant liigub koordineeritud impulssidena tagasi seljaajju ja sealt edasi lihastesse.
Näiteks, mis nüüd juhtuda võib, on see, et kui teid esmapilgul tabas viha ja te haarasite taignarulli järele, siis järgmisel hetkel võite te sissetulijas ära tunda oma sõbra, ja siis te peatate selle vihareaktsiooni, mis teis tööle on juba läinud. Selline kiire pingeseisundi peatamine kutsub meis tihti esile ühe suhteliselt instinktiivse refleksi, nimelt naermapuhkemise. Te puhkete naerma ja siis tervitate oma sõpra, kes ilmselt jääb teid veidi imeliku näoga vaatama, sest ta ei saa aru, mis tema sissetulekus täpselt naljakat on.
[1] Vt Paul D. MacLean, Paul D., The Triune Brain in Evolution: Role in Paleocerebral Functions (Berlin: Springer, 1990).
Näiteks, mis nüüd juhtuda võib, on see, et kui teid esmapilgul tabas viha ja te haarasite taignarulli järele, siis järgmisel hetkel võite te sissetulijas ära tunda oma sõbra, ja siis te peatate selle vihareaktsiooni, mis teis tööle on juba läinud. Selline kiire pingeseisundi peatamine kutsub meis tihti esile ühe suhteliselt instinktiivse refleksi, nimelt naermapuhkemise. Te puhkete naerma ja siis tervitate oma sõpra, kes ilmselt jääb teid veidi imeliku näoga vaatama, sest ta ei saa aru, mis tema sissetulekus täpselt naljakat on.
[1] Vt Paul D. MacLean, Paul D., The Triune Brain in Evolution: Role in Paleocerebral Functions (Berlin: Springer, 1990).