Amodaalsus ja sõnalisus
Umbes 20. elukuul toimub lapse arengus järjekordse hüpe, mille käigus omandab ta terve rea kognitiivseid oskusi, muude hulgas ka sõnade kasutamise oskuse. Kuna see oskus toob kaasa olulise muutuse lapse tegelikkusekogemuses, on oluline lähemalt vaadata, mida sõnad lapsele juurde annavad ja mida nad ära võtavad.
Koos sõnade kasutuselevõtuga omandab laps samal ajal veel kaks olulist oskust. Esimene onedasilükatud jäljendamine: kui laps näeb mingit tegevust pealt, siis nüüd ei pea ta seda kohe järgi proovima, vaid võib seda teha näiteks mõni päev hiljem. See eeldab, et tal tekib kõigepealt pähe mingi vaimne mudel selles tegevusest ja just see võimaldab ta järeleproovimist edasi lükata. Seda oskust lapsel varem ei olnud ja see areneb välja keele omandamisest sõltumatult. Vaimse mudeli olemasolu annab lapsele uue vabaduse: ta saab nüüd meeles olevaid sündmusi oma tahtmist mööda erinevatesse järjekordadesse panna. See tähendab: ta saab väiksel moel unistama hakata, mõtelda sündmustest, mida selles järjekorras kunagi ei toimunud.
Samuti toimub samal ajal peegelfaasi teke. See tähendab, et laps omandab võime aru saada, et see, kes talle peeglist vastu vaatab, on ta ise. Võime kohelda ennast kellegi teisena on oluline oskus, mis on omane üksnes vähestele kõrgelt arenenud loomadele.
Kui me võtame kõik need lapse uued võimed kokku – edasilükatud jäljendamine, enda äratundmine peeglist, sõnad – ja mõtleme, mida need ühiselt lapsele juurde võiks anda, siis võiks öelda, et see on seotud suurema vabaduse saavutamisega parajasti toimuvast. Laps võib nüüd teha pikemaid rännakuid minevikku või tulevikku, see tähendab kujutleda, mida ta tahaks, et juhtuks. Niisiis, me saame lapse puhul esimest korda rääkida selgest eristusest mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, samas kui enne need mingis mõttes segunesid: varem ei olnud vahet, kas tegemist oli mälestusega või tegelikkusega, sest isegi kui laps koges parajasti mälestust, siis ta koges seda, nagu see toimuks sel hetkel uuesti.
Varem arvati, et sõnasid on vaja juba üldse selleks, et me üldse suudaks midagi pikemaajaliselt meelde jätta, aga viimasel ajal tehtud katsed tunduvad näitavat, et see pole nii: ka afektiivsed kontuurid suudavad ilma sõnade toeta moodustada laiaulatuslikke seostevõrgustikke.
Mida aga sõnad annavad, on oskus meie amodaalsete tajude seest mingeid spetsiifilisemaid lõngu välja harutada, eristada täpsemaid mustreid, teha selgemaid eristusi. Isegi kui sõnu ei ole mälestuste jaoks vaja, siis päris kindlasti on nad toeks, et suuta läbi viia pikemaid vaimseid rännakuid minevikus juhtunusse ja tulevikus juhtudavõivasse. Niisiis, sõnad on hulkumistoeks.
Mida vanemaks laps saab, seda kaugemale ta sõnade abil rändama pääseb. Seni oli see, mis lapsel parajasti silme ees oli, teda aina eksitanud ja nö tegelikkusse tagasi kutsunud. Eks tule selliseid segavaid asjaolusid, mis mõttelõnga sassi ajavad, ette ka edaspidi, aga sõnad ja hiljem lood pakuvad raamistiku, mis võimaldab meil pikemat aega meeles hoida, kus me parajasti oma kujutlustes oleme, ning aitavad sedakaudu tagasi pöörduda sinna, kus meil kujutlemine pooleli jäi. Just lood on ses osas olulised tööriistad: kõik vähegi keerukamad mõttekäigud jäävad meile meelde mingit sorti loo kaudu.
Niisiis toimivad sõnad ja lood lapse jaoks hulkumistoena ning võimaldavad kogemuse täpsemat tükkideksvõtmist või juhtumislõngadeks harutamist. Aga et kogemust tükkideks võtta, tuleb meil mingis mõttes sellest kogemusest välja astuda. Kui ma ütlen, et see inimene seal peeglis olen ma ise, siis ma ühtlasi olen oma vahetust reaktsioonist välja astunud. Vahetult reageerimine tähendaks siinkohal käitumist nagu kassid, kes oma peegelduse peale kõik oma kehakarvad püsti ajavad.
Ühtlasi tähendab oma vahetust kogemusest väljaastumine aga millegi ohverdamist. Asi on selles, et sõnade toimimisloogika on sootuks teistsugune kui amodaalsetel tajudel. Sõnad lõikavad maailma teistmoodi lahti kui afektiivsed kontuurid. Kui afektiivsed kontuurid haaravad mu ümbrust ja mind terviklikult, siis sõnad pigem teevad selle ümbruse tükkideks ja omistavad neile tükkidele kindlaid omadusi, mis saavad tähenduse eristuses ülejäänud tükkidest. Et ma saaksin öelda, et see laud siin on lai või kitsas, siis ma sellega eristan ta muudest asjadest, mis ei ole nii laiad või nii kitsad. See tähendab, et sõnadega tuleb kaasa teistsugune tähenduse tekkemehhanism, mis keskendub jäikadele, teravatele vastandustele minu ümbruse sees. Kuna see mehhanism on sedavõrd erinev, peaaegu vastandlik, siis teeb see tihtipeale raskeks globaalsemate, kõikehõlmate, üldist õhkkonda kirjeldavate afektiivsete kontuuride edasiandmise sõnade abil. Parim, mida teha annab, on proovida neid sõnade abil kuidagi kaudsemalt esile manada, kasutades sõnu "valesti". Sedasorti tõlkimine tähendab aga tihtipeale kadu, mis on probleemiks eriti juhul, kui unistatakse mingitsorti otseteest, vahetust edasiandmisest.
Ühtlasi tähendab afektiisete kontuuride ja sõnade vastandlikkus, et sõnad võivad lapse kogu baasafektiivsusest ära pöörata, tema ja ta tunnete vahele kiilu lüüa, nii et talle jääb endise väga rikkaliku globaalse kogemusevõrgustiku asemel suhteliselt vaesevõitu kogum erinevatest kogemusetükkidest.
Isegi kui see nii ei ole, siis saab alates sellest hetkest ikkagi lapse puhul rääkida kahe eraldiseisva kogemisviisi tekkimisest – sõnatud globaalsed kogemused ja sõnalised tükikogemused. Laps kogeb edaspidi iga sündmust justkui kahes versioonis, ja mitte alati ei ole need kaks versiooni teineteisega kooskõlas. Vahel võib see olla lausa väga valuline, sest see on harjumatu olukord.
Daniel Stern kirjeldab sellega seoses hüpoteetilist juhtumit lapsega, kes mängib päikselaiguga.[1]Selle lapse jaoks on see päikselaik amodaalne, tal on teatav kontuur, mida saab kogeda nii silmade, käte kui ka suuga. Ja seda ta Sterni näites parajasti teebki: maitseb päikeselaiku põrandal, kui ema ta põrandalt üles krahmab ja temaga pahandama kukub. Ja ema ütleb talle midagi sellist: see on ainult päikselaik, seda tuleb vaadata, mitte maitsta. Need sõnad tekitavad lapses paraja segaduse, sest tema jaoks ilmselgelt see laik ei ole midagi, mida saab ainult vaadata.
Sedalaadi kogemusi, mida mingis eas juhtub korduvalt, seostab Stern lapse amodaalse maailma killunemisega. Killunemine tähendab, et maailm, mis oli senimaani lapse oma maailm, võetakse temalt ära, ja tal ei ole enam ühtegi asja, millest kinni hoida ja mis toimiksid tema erinevates rännakutes mingitsorti majakana. Uut, sõnade maailma ei ole selleks hetkeks ju veel samuti kujunenud. Ta on olukorras, mil üks maailm on temalt – vähemalt korraks – ära võetud ja teist veel pole, ja nii on ta korraga sattunud eikusagile.
Ühel hetkel see sõnade maailm kujuneb lapsel siiski ikka välja. Edaspidi ongi küsimus, kui hästi need kaks – sõnatud globaalsed kogemused ja sõnalised tükikogemused – temas omavahel läbi hakkavad saama, ja kui ei saa, siis kumb domineerib ja kuidas.
Analoogiliselt võiks kokku võtta ka kunstniku igapäevase konflikti. Võiks öelda nii, et tema tehnilised oskused on tihedalt seotud iseomaselt tajude ja afektiivsete kontuuride maailmaga, mida tal tuleb kas seostada või põhjendada sõnumite ja tähenduste maailmas. Kuna sõnad ja tähendused on tänu oma stabiilsusele ja konkreetsusele tugevama positsioonis, vajab just afektiivsete kontuuride maailm teadlikku tähelepanu, hoidmist ja hoolitsust.
[1] Daniel Stern, Beebi päevik, lk 117ff.
Koos sõnade kasutuselevõtuga omandab laps samal ajal veel kaks olulist oskust. Esimene onedasilükatud jäljendamine: kui laps näeb mingit tegevust pealt, siis nüüd ei pea ta seda kohe järgi proovima, vaid võib seda teha näiteks mõni päev hiljem. See eeldab, et tal tekib kõigepealt pähe mingi vaimne mudel selles tegevusest ja just see võimaldab ta järeleproovimist edasi lükata. Seda oskust lapsel varem ei olnud ja see areneb välja keele omandamisest sõltumatult. Vaimse mudeli olemasolu annab lapsele uue vabaduse: ta saab nüüd meeles olevaid sündmusi oma tahtmist mööda erinevatesse järjekordadesse panna. See tähendab: ta saab väiksel moel unistama hakata, mõtelda sündmustest, mida selles järjekorras kunagi ei toimunud.
Samuti toimub samal ajal peegelfaasi teke. See tähendab, et laps omandab võime aru saada, et see, kes talle peeglist vastu vaatab, on ta ise. Võime kohelda ennast kellegi teisena on oluline oskus, mis on omane üksnes vähestele kõrgelt arenenud loomadele.
Kui me võtame kõik need lapse uued võimed kokku – edasilükatud jäljendamine, enda äratundmine peeglist, sõnad – ja mõtleme, mida need ühiselt lapsele juurde võiks anda, siis võiks öelda, et see on seotud suurema vabaduse saavutamisega parajasti toimuvast. Laps võib nüüd teha pikemaid rännakuid minevikku või tulevikku, see tähendab kujutleda, mida ta tahaks, et juhtuks. Niisiis, me saame lapse puhul esimest korda rääkida selgest eristusest mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, samas kui enne need mingis mõttes segunesid: varem ei olnud vahet, kas tegemist oli mälestusega või tegelikkusega, sest isegi kui laps koges parajasti mälestust, siis ta koges seda, nagu see toimuks sel hetkel uuesti.
Varem arvati, et sõnasid on vaja juba üldse selleks, et me üldse suudaks midagi pikemaajaliselt meelde jätta, aga viimasel ajal tehtud katsed tunduvad näitavat, et see pole nii: ka afektiivsed kontuurid suudavad ilma sõnade toeta moodustada laiaulatuslikke seostevõrgustikke.
Mida aga sõnad annavad, on oskus meie amodaalsete tajude seest mingeid spetsiifilisemaid lõngu välja harutada, eristada täpsemaid mustreid, teha selgemaid eristusi. Isegi kui sõnu ei ole mälestuste jaoks vaja, siis päris kindlasti on nad toeks, et suuta läbi viia pikemaid vaimseid rännakuid minevikus juhtunusse ja tulevikus juhtudavõivasse. Niisiis, sõnad on hulkumistoeks.
Mida vanemaks laps saab, seda kaugemale ta sõnade abil rändama pääseb. Seni oli see, mis lapsel parajasti silme ees oli, teda aina eksitanud ja nö tegelikkusse tagasi kutsunud. Eks tule selliseid segavaid asjaolusid, mis mõttelõnga sassi ajavad, ette ka edaspidi, aga sõnad ja hiljem lood pakuvad raamistiku, mis võimaldab meil pikemat aega meeles hoida, kus me parajasti oma kujutlustes oleme, ning aitavad sedakaudu tagasi pöörduda sinna, kus meil kujutlemine pooleli jäi. Just lood on ses osas olulised tööriistad: kõik vähegi keerukamad mõttekäigud jäävad meile meelde mingit sorti loo kaudu.
Niisiis toimivad sõnad ja lood lapse jaoks hulkumistoena ning võimaldavad kogemuse täpsemat tükkideksvõtmist või juhtumislõngadeks harutamist. Aga et kogemust tükkideks võtta, tuleb meil mingis mõttes sellest kogemusest välja astuda. Kui ma ütlen, et see inimene seal peeglis olen ma ise, siis ma ühtlasi olen oma vahetust reaktsioonist välja astunud. Vahetult reageerimine tähendaks siinkohal käitumist nagu kassid, kes oma peegelduse peale kõik oma kehakarvad püsti ajavad.
Ühtlasi tähendab oma vahetust kogemusest väljaastumine aga millegi ohverdamist. Asi on selles, et sõnade toimimisloogika on sootuks teistsugune kui amodaalsetel tajudel. Sõnad lõikavad maailma teistmoodi lahti kui afektiivsed kontuurid. Kui afektiivsed kontuurid haaravad mu ümbrust ja mind terviklikult, siis sõnad pigem teevad selle ümbruse tükkideks ja omistavad neile tükkidele kindlaid omadusi, mis saavad tähenduse eristuses ülejäänud tükkidest. Et ma saaksin öelda, et see laud siin on lai või kitsas, siis ma sellega eristan ta muudest asjadest, mis ei ole nii laiad või nii kitsad. See tähendab, et sõnadega tuleb kaasa teistsugune tähenduse tekkemehhanism, mis keskendub jäikadele, teravatele vastandustele minu ümbruse sees. Kuna see mehhanism on sedavõrd erinev, peaaegu vastandlik, siis teeb see tihtipeale raskeks globaalsemate, kõikehõlmate, üldist õhkkonda kirjeldavate afektiivsete kontuuride edasiandmise sõnade abil. Parim, mida teha annab, on proovida neid sõnade abil kuidagi kaudsemalt esile manada, kasutades sõnu "valesti". Sedasorti tõlkimine tähendab aga tihtipeale kadu, mis on probleemiks eriti juhul, kui unistatakse mingitsorti otseteest, vahetust edasiandmisest.
Ühtlasi tähendab afektiisete kontuuride ja sõnade vastandlikkus, et sõnad võivad lapse kogu baasafektiivsusest ära pöörata, tema ja ta tunnete vahele kiilu lüüa, nii et talle jääb endise väga rikkaliku globaalse kogemusevõrgustiku asemel suhteliselt vaesevõitu kogum erinevatest kogemusetükkidest.
Isegi kui see nii ei ole, siis saab alates sellest hetkest ikkagi lapse puhul rääkida kahe eraldiseisva kogemisviisi tekkimisest – sõnatud globaalsed kogemused ja sõnalised tükikogemused. Laps kogeb edaspidi iga sündmust justkui kahes versioonis, ja mitte alati ei ole need kaks versiooni teineteisega kooskõlas. Vahel võib see olla lausa väga valuline, sest see on harjumatu olukord.
Daniel Stern kirjeldab sellega seoses hüpoteetilist juhtumit lapsega, kes mängib päikselaiguga.[1]Selle lapse jaoks on see päikselaik amodaalne, tal on teatav kontuur, mida saab kogeda nii silmade, käte kui ka suuga. Ja seda ta Sterni näites parajasti teebki: maitseb päikeselaiku põrandal, kui ema ta põrandalt üles krahmab ja temaga pahandama kukub. Ja ema ütleb talle midagi sellist: see on ainult päikselaik, seda tuleb vaadata, mitte maitsta. Need sõnad tekitavad lapses paraja segaduse, sest tema jaoks ilmselgelt see laik ei ole midagi, mida saab ainult vaadata.
Sedalaadi kogemusi, mida mingis eas juhtub korduvalt, seostab Stern lapse amodaalse maailma killunemisega. Killunemine tähendab, et maailm, mis oli senimaani lapse oma maailm, võetakse temalt ära, ja tal ei ole enam ühtegi asja, millest kinni hoida ja mis toimiksid tema erinevates rännakutes mingitsorti majakana. Uut, sõnade maailma ei ole selleks hetkeks ju veel samuti kujunenud. Ta on olukorras, mil üks maailm on temalt – vähemalt korraks – ära võetud ja teist veel pole, ja nii on ta korraga sattunud eikusagile.
Ühel hetkel see sõnade maailm kujuneb lapsel siiski ikka välja. Edaspidi ongi küsimus, kui hästi need kaks – sõnatud globaalsed kogemused ja sõnalised tükikogemused – temas omavahel läbi hakkavad saama, ja kui ei saa, siis kumb domineerib ja kuidas.
Analoogiliselt võiks kokku võtta ka kunstniku igapäevase konflikti. Võiks öelda nii, et tema tehnilised oskused on tihedalt seotud iseomaselt tajude ja afektiivsete kontuuride maailmaga, mida tal tuleb kas seostada või põhjendada sõnumite ja tähenduste maailmas. Kuna sõnad ja tähendused on tänu oma stabiilsusele ja konkreetsusele tugevama positsioonis, vajab just afektiivsete kontuuride maailm teadlikku tähelepanu, hoidmist ja hoolitsust.
[1] Daniel Stern, Beebi päevik, lk 117ff.