Emotsioon ja tunne
Eelmises alapunktis toodud närvisüsteemi kihtide kaardistuse kaudu saab lahti rääkida ühe olulise eristuse, nimelt eristuse emotsiooni ja tunde vahel, nii nagu sellest räägib Antonio Damasio.[1] Sel kujul, nagu selle eristuse teeb Damasio, sai see alguse William Jamesi emotsiooniteoorias.[2]Jamesi teooria langes eelmise sajandi keskel põlu alla, aga võiks öelda, et Damasio uuesti rehabiliteeris selle, ja ta tegi seda täpselt selle kaudu, et ta eristas emotsiooni ja tunnet. Lühidalt kokku võttes ütles James esialgu midagi väga provokatiivset: tavaline on mõtelda, et me nutame, sest meil on kurb; me jookseme ära, sest me tunneme hirmu; aga õigem oleks öelda: me tunneme hirmu sellepärast, et me jookseme; meil on kurb sellepärast, et me nutame.
Kui me nüüd üritame James’i teooriat ühendada äsja tehtud kaardistusega aju kihtide kohta, siis saaks öelda nii, et kõigepealt saab ajutüves ja limbilises süsteemis (reaktsiooniks mingile välismaailmast tulnud või meie oma mälust saabunud impulsile) alguse automaatne aktiveerumine: kehas läheb tööle protsesside kompleks, nagu eelpool juba kirjeldatud sai – südamelöögisageduse tõus, hingamise sagenemine, veri saadetakse kuhugi jne. Muuhulgas me võime nüüd ka midagi teha – ära joosta, kedagi rünnata. Seda ei pea tingimata juhtuma, sellepärast tulebki eristada ühelt poolt tegu või aktiivsust ja teiselt poolt aktiveerumist. Aktiveerumine tähendab, et meie kehas tekitatakse valmisolek tegutsemiseks. Sellele ei pruugi midagi järgneda, ja ikkagi me võime öelda, et emotsioon ehk afekt on olnud. Kõik need protsessid toimuvad automaatselt: see pole esialgu ei meie teadliku kontrolli all ega ka teadvusele ligipääsetav.
Alles siis, kui see kõik on juba käima läinud, nö järgmises faasis, hakkab mulle toimuv kohale jõudma ja mul tekib võimalus algavat tegevust maha suruda. Kohalejõudmine toimub keha vahendusel: impulsid muutustest, mis kehas käima on läinud, jõuavad suurajju ja saavad teadvusele ligipääsetavaks. Me tajume, et meie kehas on toimunud muutused, ja seda tajumist ja võib-olla ka teadvustamist nimetabki Damasio tundeks. Alles nüüd ma saan näiteks aru, et ma olen vihane, ja siis ma seedin seda. Oluline on aru saada, et need asjad – emotsioon ja tunne – võivad olla lahus, ja kui emotsioon on kergel kujul, siis ma ei pruugi seda üldse tähelegi panna. Minu näost käib näiteks kurbusevirvendus üle ja ma ise ei saa arugi.
[1] Antonio Damasio, The Feeling of What Happens: Body and Emotion in the Making of Consciousness (London: Vintage, 2000).
[2] James William, ‘What is an Emotion?’, Mind, 9, 1884, pp 188–205.
Kui me nüüd üritame James’i teooriat ühendada äsja tehtud kaardistusega aju kihtide kohta, siis saaks öelda nii, et kõigepealt saab ajutüves ja limbilises süsteemis (reaktsiooniks mingile välismaailmast tulnud või meie oma mälust saabunud impulsile) alguse automaatne aktiveerumine: kehas läheb tööle protsesside kompleks, nagu eelpool juba kirjeldatud sai – südamelöögisageduse tõus, hingamise sagenemine, veri saadetakse kuhugi jne. Muuhulgas me võime nüüd ka midagi teha – ära joosta, kedagi rünnata. Seda ei pea tingimata juhtuma, sellepärast tulebki eristada ühelt poolt tegu või aktiivsust ja teiselt poolt aktiveerumist. Aktiveerumine tähendab, et meie kehas tekitatakse valmisolek tegutsemiseks. Sellele ei pruugi midagi järgneda, ja ikkagi me võime öelda, et emotsioon ehk afekt on olnud. Kõik need protsessid toimuvad automaatselt: see pole esialgu ei meie teadliku kontrolli all ega ka teadvusele ligipääsetav.
Alles siis, kui see kõik on juba käima läinud, nö järgmises faasis, hakkab mulle toimuv kohale jõudma ja mul tekib võimalus algavat tegevust maha suruda. Kohalejõudmine toimub keha vahendusel: impulsid muutustest, mis kehas käima on läinud, jõuavad suurajju ja saavad teadvusele ligipääsetavaks. Me tajume, et meie kehas on toimunud muutused, ja seda tajumist ja võib-olla ka teadvustamist nimetabki Damasio tundeks. Alles nüüd ma saan näiteks aru, et ma olen vihane, ja siis ma seedin seda. Oluline on aru saada, et need asjad – emotsioon ja tunne – võivad olla lahus, ja kui emotsioon on kergel kujul, siis ma ei pruugi seda üldse tähelegi panna. Minu näost käib näiteks kurbusevirvendus üle ja ma ise ei saa arugi.
[1] Antonio Damasio, The Feeling of What Happens: Body and Emotion in the Making of Consciousness (London: Vintage, 2000).
[2] James William, ‘What is an Emotion?’, Mind, 9, 1884, pp 188–205.