Kogemuse kihilisus
Kui nüüd mõtelda sedaviisi aju kihilisuse peale, siis enamasti need kihid töötavad üsna laitmatult koos, aga vahel, eriti just pingelistes, intensiivsetes olukordades võib nende kihistuste puhul tekkida nö iseloomude kokkusobimatus.
Ja see asjaolu annab omakorda alust rääkida paralleelsusest aju evolutsioonilise arengu ja kahe muu asja vahel. Esiteks on paralleel iga inimese arenguga imikust täiskasvanuks – siin saab samuti rääkida, et varasemad, vähem kogemust arvesse võtvad kihid aktiveeruvad ja arenevad lapsel välja varem ja mingid kihid arenevad välja hiljem. Teiseks, kui me mõtleme oma reaktsiooni peale mingis eluohtlikus olukorras, siis me võime samuti öelda, et siin on teatav kindel reaktsioonide järjestus, nii et evolutsiooniliselt varasemad kihid aktiveeruvad varem. Aga siin mängitakse see järgnevus maha kümnendiksekundite skaalas, mitte miljonites aastates. Nii et kõigepealt lähevad tööle mingid välkkiired reaktsioonid, seejärel aeglasemad reaktsioonid ja kõige lõpuks jõuab toimunu mulle ka kohale ja ma saan sündmustele reageerida ka täie teadvuse juures. Ja selles mõttes me saame aju kihilisusest tulenevalt rääkida ka igapäevase kogemuse kihilisusest.
Umbes niimoodi kujutab isiksuse mudelit ka psühhiaater ja terapeut Daniel Stern.[1] Ta asetab oma kontseptsiooniga küsimuse alla traditsioonilise psühhoanalüütilise nägemuse imiku arengufaasidest, mille kohaselt oraalne, anaalne ja genitaalne faas järgnevad üksteisele, nö läbitakse arengu käigus. Stern räägib teadlikult kihtidest, mitte faasidest, sest nende kahe puhul on tegemist täiesti teistsuguse suhtega süsteemi elementide vahel: faasid saavad lõppeda ja asenduda uue faasiga, juhul kui me eelmisse faasi nö kinni ei jää; kui peaksime kinni jääma, siis tekib patoloogia. Aga Sterni kontseptsiooni järgi varasemad subjektiivsuse kihid ei kao kuhugi, kui järgmised kihid peale tulevad. Ta küll räägib kriitilistest perioodidest, mille jooksul toimub ühe või teise kihi väljaarenemine, aga kõik kihid jäävad meiega läbi elu, ning mõnedes situatsioonides nö paljanduvad või tulevad jälle esile.
Ühtlasi tähendab see, et näiteks kunstiteos või ruum või tantsija saavad suunata oma mõju erinevatele kogemuskihtidele ning vastavalt soovile kas ühildada kõikide kihtide kaudu oma taotletavat mõju või mängida kihte üksteisele vastu välja.
Sterni käsitluses on kogemuskihte viis: tekkiv isetunne, tuumise tunne, subjektiivse ise tunne, sõnalise ise tunne ja loolise ise tunne. Üksnes viimast kahte (õieti, rangelt öeldes üksnes viimast) saab seostada tähenduse ja sõnumiga nende täiskujul. Ometi on Sterni käsitlustest selge, et suur osa kunsti mõjumehhanisme on suunatud varasematele kihtidele. Seega oleks oluline neid paremini tundma õppida.
Kuid siin tekib probleem. Nagu me nägime, siis afekt, erinevalt tundest, on enamasti autonoomne, see toimib ilma teadvuse sekkumiseta ning enamasti need protsessid ei olegi meie teadvusele ligipääsetavad. Aga kui on nii, siis tekib küsimus, kuidas sellest kõigest üldse rääkida. Just Stern esitab selle kohta ühe huvitava nägemuse.
[1] Daniel Stern, Interpersonal World of the Infant, 2nd ed (NY: Basic Books, 1998).
Ja see asjaolu annab omakorda alust rääkida paralleelsusest aju evolutsioonilise arengu ja kahe muu asja vahel. Esiteks on paralleel iga inimese arenguga imikust täiskasvanuks – siin saab samuti rääkida, et varasemad, vähem kogemust arvesse võtvad kihid aktiveeruvad ja arenevad lapsel välja varem ja mingid kihid arenevad välja hiljem. Teiseks, kui me mõtleme oma reaktsiooni peale mingis eluohtlikus olukorras, siis me võime samuti öelda, et siin on teatav kindel reaktsioonide järjestus, nii et evolutsiooniliselt varasemad kihid aktiveeruvad varem. Aga siin mängitakse see järgnevus maha kümnendiksekundite skaalas, mitte miljonites aastates. Nii et kõigepealt lähevad tööle mingid välkkiired reaktsioonid, seejärel aeglasemad reaktsioonid ja kõige lõpuks jõuab toimunu mulle ka kohale ja ma saan sündmustele reageerida ka täie teadvuse juures. Ja selles mõttes me saame aju kihilisusest tulenevalt rääkida ka igapäevase kogemuse kihilisusest.
Umbes niimoodi kujutab isiksuse mudelit ka psühhiaater ja terapeut Daniel Stern.[1] Ta asetab oma kontseptsiooniga küsimuse alla traditsioonilise psühhoanalüütilise nägemuse imiku arengufaasidest, mille kohaselt oraalne, anaalne ja genitaalne faas järgnevad üksteisele, nö läbitakse arengu käigus. Stern räägib teadlikult kihtidest, mitte faasidest, sest nende kahe puhul on tegemist täiesti teistsuguse suhtega süsteemi elementide vahel: faasid saavad lõppeda ja asenduda uue faasiga, juhul kui me eelmisse faasi nö kinni ei jää; kui peaksime kinni jääma, siis tekib patoloogia. Aga Sterni kontseptsiooni järgi varasemad subjektiivsuse kihid ei kao kuhugi, kui järgmised kihid peale tulevad. Ta küll räägib kriitilistest perioodidest, mille jooksul toimub ühe või teise kihi väljaarenemine, aga kõik kihid jäävad meiega läbi elu, ning mõnedes situatsioonides nö paljanduvad või tulevad jälle esile.
Ühtlasi tähendab see, et näiteks kunstiteos või ruum või tantsija saavad suunata oma mõju erinevatele kogemuskihtidele ning vastavalt soovile kas ühildada kõikide kihtide kaudu oma taotletavat mõju või mängida kihte üksteisele vastu välja.
Sterni käsitluses on kogemuskihte viis: tekkiv isetunne, tuumise tunne, subjektiivse ise tunne, sõnalise ise tunne ja loolise ise tunne. Üksnes viimast kahte (õieti, rangelt öeldes üksnes viimast) saab seostada tähenduse ja sõnumiga nende täiskujul. Ometi on Sterni käsitlustest selge, et suur osa kunsti mõjumehhanisme on suunatud varasematele kihtidele. Seega oleks oluline neid paremini tundma õppida.
Kuid siin tekib probleem. Nagu me nägime, siis afekt, erinevalt tundest, on enamasti autonoomne, see toimib ilma teadvuse sekkumiseta ning enamasti need protsessid ei olegi meie teadvusele ligipääsetavad. Aga kui on nii, siis tekib küsimus, kuidas sellest kõigest üldse rääkida. Just Stern esitab selle kohta ühe huvitava nägemuse.
[1] Daniel Stern, Interpersonal World of the Infant, 2nd ed (NY: Basic Books, 1998).