Kokkuvõte
Loomade, sealhulgas inimeste, üks põhilisemad probleeme on, kuidas jaotada oma energiat. Evolutsiooni käigus on selle järk-järgulise lahendusena tekkinud närvisüsteemi (aju) kihilisus, millest omakorda tuleneb kogemuste kihilisus. Sellest vaatepunktist ei ole õige rääkida tunnete ja mõistuse vastandusest, vaid hoopis erinevate keerukusastmetega kihtidest, mis enamasti teevad koostööd, kuid vahel satuvad omavahel konflikti.
Kõige eredamalt avaldub see konflikt sõnade ja vitaalafektide vahel, sest esimesed panevad kogemust kokku tükikaupa, teised aga globaalsemalt. Oleks vale öelda, et vitaalafekte ei ole võimalik ilma sõnadeta esitada, sest nende vaikne tegevus kumab tihtipeale siiski meie igapäevakogemusest läbi ja afektiivse häälestuse kaudu võib seda kogemuskihti meis otseselt mõjutada ja meie omakorda saame selle kaudu teisi mõjutada. Samas saab ka sõnadega afektikontuure esile manada (näiteks luules): vastandus ei ole täielik; pigem saab rääkida kogemuskihtide omavahelisest nihestusest ja koostoimetantsust.
Igal juhul peaks olema selge, et kunstnikud võidaksid palju, kui suudaksid õppida afektikontuuride kogemuskihti teadlikult tähele panema ning selle loogikat paremini mõistma. See annaks alternatiivi vajadusele oma töid üksnes läbi kontseptuaalsuse prisma analüüsida ja õigustada: selle asemel saaks töötada rohkem kunstile iseomasemates kategooriates, "sukelduda" oma kogemuste ja teoste varasematesse kihtidesse ning mõista oma teoste mõjumängu nii iga kogemuskihi puhul eraldi kui ka nende koostoimes.
Kõige eredamalt avaldub see konflikt sõnade ja vitaalafektide vahel, sest esimesed panevad kogemust kokku tükikaupa, teised aga globaalsemalt. Oleks vale öelda, et vitaalafekte ei ole võimalik ilma sõnadeta esitada, sest nende vaikne tegevus kumab tihtipeale siiski meie igapäevakogemusest läbi ja afektiivse häälestuse kaudu võib seda kogemuskihti meis otseselt mõjutada ja meie omakorda saame selle kaudu teisi mõjutada. Samas saab ka sõnadega afektikontuure esile manada (näiteks luules): vastandus ei ole täielik; pigem saab rääkida kogemuskihtide omavahelisest nihestusest ja koostoimetantsust.
Igal juhul peaks olema selge, et kunstnikud võidaksid palju, kui suudaksid õppida afektikontuuride kogemuskihti teadlikult tähele panema ning selle loogikat paremini mõistma. See annaks alternatiivi vajadusele oma töid üksnes läbi kontseptuaalsuse prisma analüüsida ja õigustada: selle asemel saaks töötada rohkem kunstile iseomasemates kategooriates, "sukelduda" oma kogemuste ja teoste varasematesse kihtidesse ning mõista oma teoste mõjumängu nii iga kogemuskihi puhul eraldi kui ka nende koostoimes.