Sissejuhatus
Mida tähendab areng kunstis? Kuidas hinnata seda, kas mõni kunstitudeng on läinud aja jooksul paremaks või jäänud oma arengus seisma? Kas saab näiteks öelda, et mõni kunstnik areneb parajasti kiiremini kui mõni teine kunstnik? Milles see väljendub?
Kunstnike õpetamise kontekstis on vast veelgi olulisem küsimus: millised on vahendid, mille abil kunstnik oma arengut toidab? Ilmselgelt on üheks selliseks vahendiks erialane harjutamine. Saab öelda, et see, kes rohkem harjutab, lähebki paremaks. Kuid see tähendab reeglina arengut tehnilises väljendusoskuses. On üldteada, et hea tehniliste vahendite valdamine ei pruugi sugugi viia mõjuva kunstini.
Veel üheks kunstniku arengu toitjaks võiks pidada elukogemuse suurenemist, siseelu rikastumist ja kasvavat oskust oma siseelu sellisel viisil kunstiteoses väljendada, et see kandub oma üldistusjõu kaudu ka vaatajateni.
Veel saab rääkida millestki, mida võiks nimetada kunstnikupositsiooniks – see on suhtumine maailma asjadesse. Ka see võib aja jooksul areneda, muutuda ühtsemaks või teravamaks ning tema teoseid oluliselt rikkamaks muuta.
Kõige sellega käib kunstihariduse kontekstis kaasas ka varasemate kunstnike loomingu ja enda varasemate teoste või katsetuste uurimine. Vahel seisneb see lihtsalt teostesse süvenemises, nende süvenenud läbitunnetamises, kuid enamasti lisandub sellele ka sõnaline komponent – tunnetatu sõnastamine, analüüsimine.
Sõnastamine ja analüüs võib kunstiteoste puhul olla suunatud erinevatele tasanditele või kihtidele. Võib tähele panna tehnilise soorituse üksikasju, aga võib keskenduda ka sõnumile, tähendusele.
Tihtipeale, kui õppejõud kunstitudengilt tänapäeval küsib, mida ta on üritanud oma teosega teha, eeldab ta vaikimisi, et vastus peab silmas just sõnumit või tähendust. On ju sõnum ja tähendus üks levinumaid viise vaataja mõjutamiseks ning millegi oluliseks peetava edasiandmiseks. Kuid oht on siin, et sõnumi liigne rõhutamine toob kaasa kunstiteose õhenemise tänu konfliktile sõnumitele omase ühetähenduslikkuse ja kunstiteoste mõjumehhanismi vahel, mis eeldab kandvama mõju tekitamiseks minimaalsetki mitmetähenduslikkust.
Alternatiiv oleks keskenduda teose analüüsimisel ja seekaudu oma repertuaari suurendamisel rohkem kunstiteose iseomasemate mõjumehhanismide uurimisele. Lisaks sõnumile on ju teisigi vaataja mõjutusviise ning sageli mõjuvad kontseptuaalsena esitatud teosed hoopis tänu oskuslikule mitteverbaalsete mõjumehhanismide kasutusele. Kuid mitteverbaalsete mehhanismide kirjeldamiseks puudub sageli stabiilne sõnavara ning tihtipeale on sellekohased teadmised intuitiivsed, mis teeb raskeks nende edasiandmise. Nii on iga põlvkond sunnitud sellekohased teadmised kas uuesti avastama või andma järele kiire kontseptuaalsuse ahvatlustele.
Lisaks sõnavarale puuduvad sageli ka piisavad teadmised, et mõista erinevaid viise, kuidas kunstiteos mõjutab vaatajat. Ei tajuta seda, et mõjumehhanismid on suunatud vaataja erinevatele kihtidele; selle asemel pannakse erinevad kihid ühte patta ja räägitakse kas üheplaaniliselt sõnumist või emotsioonidest ning suubutakse selle käigus sageli labasustesse a la "punane värv sümboliseerib kirge". Vaja oleks midagi oluliselt nüansirikkamat, mis suudaks dialoogi astuda kunstiteose kogu keerukusega. Analoogiline probleem ei ole üksnes kujutava kunsti praktiseerijatel, vaid on ka neil, kes peavad tegelema ruumiga ja seda kirjeldama (arhitektid, sisearhitekid, stsenograafid), aga ka filmikunstnikel, animaatoritel, kehakunstnikel ja paljudel teistel loomevaldkondade esindajatel.
Käesoleva õpiobjekti sihiks on mõjumehhanismide loogikat puudutavat teadmistetühikut vähendama asuda. Selleks võetakse siin appi kaasaegne ajuteadus, mille mõned esindajad on oluliselt uuendanud tavapäraseid ettekujutusi emotsioonidest ja neid ümbritsevatest nähtustest. Edasises antaksegi lühiülevaade nähtustest, mis kunstitudengitele võiksid nende loomingu kontekstis olulised olla.
Kunstnike õpetamise kontekstis on vast veelgi olulisem küsimus: millised on vahendid, mille abil kunstnik oma arengut toidab? Ilmselgelt on üheks selliseks vahendiks erialane harjutamine. Saab öelda, et see, kes rohkem harjutab, lähebki paremaks. Kuid see tähendab reeglina arengut tehnilises väljendusoskuses. On üldteada, et hea tehniliste vahendite valdamine ei pruugi sugugi viia mõjuva kunstini.
Veel üheks kunstniku arengu toitjaks võiks pidada elukogemuse suurenemist, siseelu rikastumist ja kasvavat oskust oma siseelu sellisel viisil kunstiteoses väljendada, et see kandub oma üldistusjõu kaudu ka vaatajateni.
Veel saab rääkida millestki, mida võiks nimetada kunstnikupositsiooniks – see on suhtumine maailma asjadesse. Ka see võib aja jooksul areneda, muutuda ühtsemaks või teravamaks ning tema teoseid oluliselt rikkamaks muuta.
Kõige sellega käib kunstihariduse kontekstis kaasas ka varasemate kunstnike loomingu ja enda varasemate teoste või katsetuste uurimine. Vahel seisneb see lihtsalt teostesse süvenemises, nende süvenenud läbitunnetamises, kuid enamasti lisandub sellele ka sõnaline komponent – tunnetatu sõnastamine, analüüsimine.
Sõnastamine ja analüüs võib kunstiteoste puhul olla suunatud erinevatele tasanditele või kihtidele. Võib tähele panna tehnilise soorituse üksikasju, aga võib keskenduda ka sõnumile, tähendusele.
Tihtipeale, kui õppejõud kunstitudengilt tänapäeval küsib, mida ta on üritanud oma teosega teha, eeldab ta vaikimisi, et vastus peab silmas just sõnumit või tähendust. On ju sõnum ja tähendus üks levinumaid viise vaataja mõjutamiseks ning millegi oluliseks peetava edasiandmiseks. Kuid oht on siin, et sõnumi liigne rõhutamine toob kaasa kunstiteose õhenemise tänu konfliktile sõnumitele omase ühetähenduslikkuse ja kunstiteoste mõjumehhanismi vahel, mis eeldab kandvama mõju tekitamiseks minimaalsetki mitmetähenduslikkust.
Alternatiiv oleks keskenduda teose analüüsimisel ja seekaudu oma repertuaari suurendamisel rohkem kunstiteose iseomasemate mõjumehhanismide uurimisele. Lisaks sõnumile on ju teisigi vaataja mõjutusviise ning sageli mõjuvad kontseptuaalsena esitatud teosed hoopis tänu oskuslikule mitteverbaalsete mõjumehhanismide kasutusele. Kuid mitteverbaalsete mehhanismide kirjeldamiseks puudub sageli stabiilne sõnavara ning tihtipeale on sellekohased teadmised intuitiivsed, mis teeb raskeks nende edasiandmise. Nii on iga põlvkond sunnitud sellekohased teadmised kas uuesti avastama või andma järele kiire kontseptuaalsuse ahvatlustele.
Lisaks sõnavarale puuduvad sageli ka piisavad teadmised, et mõista erinevaid viise, kuidas kunstiteos mõjutab vaatajat. Ei tajuta seda, et mõjumehhanismid on suunatud vaataja erinevatele kihtidele; selle asemel pannakse erinevad kihid ühte patta ja räägitakse kas üheplaaniliselt sõnumist või emotsioonidest ning suubutakse selle käigus sageli labasustesse a la "punane värv sümboliseerib kirge". Vaja oleks midagi oluliselt nüansirikkamat, mis suudaks dialoogi astuda kunstiteose kogu keerukusega. Analoogiline probleem ei ole üksnes kujutava kunsti praktiseerijatel, vaid on ka neil, kes peavad tegelema ruumiga ja seda kirjeldama (arhitektid, sisearhitekid, stsenograafid), aga ka filmikunstnikel, animaatoritel, kehakunstnikel ja paljudel teistel loomevaldkondade esindajatel.
Käesoleva õpiobjekti sihiks on mõjumehhanismide loogikat puudutavat teadmistetühikut vähendama asuda. Selleks võetakse siin appi kaasaegne ajuteadus, mille mõned esindajad on oluliselt uuendanud tavapäraseid ettekujutusi emotsioonidest ja neid ümbritsevatest nähtustest. Edasises antaksegi lühiülevaade nähtustest, mis kunstitudengitele võiksid nende loomingu kontekstis olulised olla.