Amodaalne tajumine
Sattudes vastamisi probleemiga meie algelisemate kogemuskihtide tähelepanemisest, kirjeldamisest ja mõjutamisest, soovitab Daniel Stern lähtuda teadmistest väga noorte imikute kohta. Uurides imikuid, kellel on üksnes aju varasemad kihid välja arenenud, uurides kogemusmaailma, milles nad viibivad, pääseme me paremini ligi ka samale kogemuskihile enda elus.
Nii juhib Stern tähelepanu nähtusele, mis avastati, kui tervel real teadlastel õnnestus hakata konstrueerima katseid väga noorte imikutega. Eesmärk oligi saada aimu sellest, mida need imikud suudavad esialgu tajuda ja mida mitte.
Varem oli imikute õppimise ja arengu selgitamisel domineerinud kontseptsioon, mida võiks nimetada assotsiatsionistlikuks. Selle kohaselt käib õppimine assotsiatsioonide kaudu. Imiku õppimismehhanismi seletati põhimõtteliselt nii: kui imik näeb mingi kujuga lutti, siis tal tekib sellest teatav pilt; ja kui ta seejärel katsub sama lutti, siis tal tekib sellest omakorda mingi kujutis. Seejärel saab ta need kujutised oma peas kokku viia ja aru saada, et see, mida ta nägi, ja see, mida ta katsus, oli üks ja sama asi.
Aga katsetest selgus, et see nägemus ei vasta päris tõele. Näiteks tehti selline katse: imikutele pandi side silme ette ja anti neile imemiseks kunstnibu. Kui nüüd neilt side silmade eest ära võeti ja neile näidati tervet galeriid erinevate tekstuuride ja kujugadega nibudest, siis imikud vaatasid pikemalt seda nibu, mida nad olid imenud. Samas, kuna nad enne ei olnud seda näinud, siis mingit eelseost ei olnud saanud tekkida. Nad pidid oma imemisaistingutest tuletama selle, kuidas see nibu võiks välja näha. Seega pidi toimuma midagi ühest meelest teise tõlkimise laadset.
Midagi samasugust tõestati ka helide ja piltide ühendamisel: 3-nädalased imikud oskasid seostada muutuseid valguse intensiivsustes muutustega heliintensiivsustes, ja seda samamoodi nagu täiskasvanud.
Need tulemused tekitasid teadlastes üksjagu kummastust. See sundis neid välja pakkumaamodaalse tajumise mõiste. Väidetavasti imik esialgu ainult sedamoodi tajubki: ta ei tee vahet häälte ja piltide ja maitsete vahel, need kõik esinevad tema jaoks palju holistlikumal kujul.
Loomulikult tekkis sellega vajadus täpsustamiseks, millisel kujul imiku tajud ikkagi esinevad. See viis järgmise mõisteni, milleks oli afektiivne kontuur. Lühidalt öeldes tähendab afektiivne kontuurintensiivsuse või erutuvuse muutumine ajas. Näiteks võib see olla hääle intensiivsuse või ka valguse intensiivsuse muutumine ajas või näiteks värvide muutumine sooja-külma skaalal või pingutuse suurenemine-vähenemine. Tekib erinevaid muutumise kontuure: näiteks intensiivsus algul tõuseb ja siis langeb või vastupidi. Siin on palju vahevariante, nii nagu näiteks on palju erinevaid kõnnakurütme.
Miks nimetatakse selliseid kontuure afektiivseteks? Kuidas see on seotud afektidega? Põhjus on selles, et iga selline muutuserütm on lahutamatult seotud mingi algelise afektiga.
Nii juhib Stern tähelepanu nähtusele, mis avastati, kui tervel real teadlastel õnnestus hakata konstrueerima katseid väga noorte imikutega. Eesmärk oligi saada aimu sellest, mida need imikud suudavad esialgu tajuda ja mida mitte.
Varem oli imikute õppimise ja arengu selgitamisel domineerinud kontseptsioon, mida võiks nimetada assotsiatsionistlikuks. Selle kohaselt käib õppimine assotsiatsioonide kaudu. Imiku õppimismehhanismi seletati põhimõtteliselt nii: kui imik näeb mingi kujuga lutti, siis tal tekib sellest teatav pilt; ja kui ta seejärel katsub sama lutti, siis tal tekib sellest omakorda mingi kujutis. Seejärel saab ta need kujutised oma peas kokku viia ja aru saada, et see, mida ta nägi, ja see, mida ta katsus, oli üks ja sama asi.
Aga katsetest selgus, et see nägemus ei vasta päris tõele. Näiteks tehti selline katse: imikutele pandi side silme ette ja anti neile imemiseks kunstnibu. Kui nüüd neilt side silmade eest ära võeti ja neile näidati tervet galeriid erinevate tekstuuride ja kujugadega nibudest, siis imikud vaatasid pikemalt seda nibu, mida nad olid imenud. Samas, kuna nad enne ei olnud seda näinud, siis mingit eelseost ei olnud saanud tekkida. Nad pidid oma imemisaistingutest tuletama selle, kuidas see nibu võiks välja näha. Seega pidi toimuma midagi ühest meelest teise tõlkimise laadset.
Midagi samasugust tõestati ka helide ja piltide ühendamisel: 3-nädalased imikud oskasid seostada muutuseid valguse intensiivsustes muutustega heliintensiivsustes, ja seda samamoodi nagu täiskasvanud.
Need tulemused tekitasid teadlastes üksjagu kummastust. See sundis neid välja pakkumaamodaalse tajumise mõiste. Väidetavasti imik esialgu ainult sedamoodi tajubki: ta ei tee vahet häälte ja piltide ja maitsete vahel, need kõik esinevad tema jaoks palju holistlikumal kujul.
Loomulikult tekkis sellega vajadus täpsustamiseks, millisel kujul imiku tajud ikkagi esinevad. See viis järgmise mõisteni, milleks oli afektiivne kontuur. Lühidalt öeldes tähendab afektiivne kontuurintensiivsuse või erutuvuse muutumine ajas. Näiteks võib see olla hääle intensiivsuse või ka valguse intensiivsuse muutumine ajas või näiteks värvide muutumine sooja-külma skaalal või pingutuse suurenemine-vähenemine. Tekib erinevaid muutumise kontuure: näiteks intensiivsus algul tõuseb ja siis langeb või vastupidi. Siin on palju vahevariante, nii nagu näiteks on palju erinevaid kõnnakurütme.
Miks nimetatakse selliseid kontuure afektiivseteks? Kuidas see on seotud afektidega? Põhjus on selles, et iga selline muutuserütm on lahutamatult seotud mingi algelise afektiga.
Kui ütelda, et ülaloleval joonisel olevatest joontest üks on kurb, üks on õnnelik ja üks on kuri, siis oskab enamik inimesi miskipärast kohe öelda, mis on mis. Võiks öelda nii, et iga joon märgib siin ühtlasi teatavat viisi liikuda. Üks on karedate ja teravate muutustega, teine on longuvajuv ja kolmas on lustakavõitu. Niisiis, siin on koos teatav liikumisviis, sellega seostuv algeline afekt ja amodaalne tajumine. Need kõik moodustavad suurema terviku, mida afektiivne kontuur edasi annab.
Me võime ette kujutada tervet plejaadi erinevaid kontuure, erinevaid muutustemustreid. Võiks öelda, et igaühele neist vastab mingi joon või olekurütm. Daniel Stern toob näiteks alljärgnevad.
Me võime ette kujutada tervet plejaadi erinevaid kontuure, erinevaid muutustemustreid. Võiks öelda, et igaühele neist vastab mingi joon või olekurütm. Daniel Stern toob näiteks alljärgnevad.
Millisele närvisüsteemi evolutsioonilisele kihile afektikontuurid vastavad? Stern väidab siin Donald Pfaffile tuginedes[1], et need afektiivsed kontuurid on seostatavad eelkõige ajutüvega, ajutüve võimega vaheldada meie erutuvusastet – need kontuurid tekkivatki erutuvusastme varieerumisest.
Oma viimases raamatus "Vitaalafektid"[2] juhib Stern otsesõnu tähelepanu sellele, et tihtipeale kunstid, eriti just dünaamilised kunstid, näiteks muusika, tants, film, tuginevad väga palju just afektikontuuride kogemusregistrile. Ta annab selles raamatus nendele nimeks vitaalafektid ja üritab näidata, kuidas oma igapäevakogemusi ja dünaamilisi kunste selles võtmes analüüsida annab.
Raamatus "Beebi päevik"[3] üritab Stern anda realistlikku kirjeldust 6-nädalase Juku sisekogemusest, mis koosnebki üksnes vitaalafektidest. 6-nädalase Juku jaoks ei ole veel tekkinud eristust selle vahel, kas miski mõjutab teda väljastpoolt või seestpoolt. Stern kirjeldab seda nii: "6-nädalane Juku kogeb asju ja sündmusi põhiliselt selle kaudu, milliseid tundeid need temas esile kutsuvad, ja võimaluste kaudu, mida nende asjadega teha annab." Ta mõtleb asju enda kaudu ja ennast nende kaudu. "Ta ei koge neid asjade kui sellistena. Kui tema vanemad kutsuvad teda mõne hellitusnimega, näiteks 'kallis', siis ta ei saa aru, et 'kallis' on sõna ja see viitab temale. Ta ei pruugi seda isegi liigitada eraldi hääleks, mis on midagi muud kui näiteks puudutus või valgus. Kuid ta jälgib hoolikalt, kuidas see hääl lainena üle tema voogab. Ta tunneb, kas see hääl on sume ja sujuv ja kerge, selline, mis olemise lihtsaks teeb, või siis hoopis hõõruv ja kare ja pulbitsev, nii et see ergutab teda ja muudab ta ärevamaks. Igal kogemusel on oma tundetoon – ja see tundetoon ei kao kuhugi, kui me vanemaks saame. Me lihtsalt ei pane seda nii selgelt tähele kui Juku."
Stern jätkab: kujutle, et ainuke asi, mis on olemas, on ilm oma tõusude ja langustega. Kujutle, et toolid, seinad, valgus ja inimesed moodustavad ühe ühtse olemiseilma, ühe erilise päeva- või ööhetke, sellele iseloomuliku tuju ja jõuga, mis tuleneb just sellele hetkele omasest tuule, valguse ja temperatuuri kombinatsioonist. Ja lõpuks, kujutle, et ei ole olemas eraldiseisvat sind, kes võiks asuda väljaspool ilma ja seda kõrvalseisjana vaadelda. Sa oled osa sellest juhtumiste ilmast. Nii et võib juhtuda, et domineeriv tuju ja jõud saab alguse sinu seest ja värvib enda värvi kõik selle, mida sa näed väljaspool. Võib juhtuda ka vastupidine: see võib alguse saada väljastpoolt ja resoneeruda sinus, kajada sinus tagasi. Õigupoolest ei ole sisemusel ja välimusel selles olukorras eriti lihtne vahet teha: tundub, et see on osa ühisest ruumist.
Täiskasvanud peast tuleb meil nii mõnigi kord ette olukordi, mil seespoolsus ja väljaspoolsus mõjutavad teineteist praktiliselt otse ja mil nad voogavad takistamatult teineteise sisse. Näiteks liigub seesmus otse välisesse, kui keegi teie läheduses teeb midagi vihaleajavat ja ta näib sellel hetkel teie jaoks kohutavalt kole. Või, vastassuunas, välisus liigub otse sisemusse, kui te astute majast välja, ja väljas on ootamatult ilus päiksepaisteline selge ilm, ja tuju läheb hetkega kergeks ja soojaks. Täiskasvanute puhul on sellised sisemise-välimise piiride kadumised üsna ajutised, aga 6-nädalase imiku elu käib praktiliselt vahetpidamata just selle tähe all.
Stern nimetab seda kogemisviisi tundeliikumiseks (feeling-in-motion). See pole hetkeline, nagu foto, vaid sellel on kestus: see on rohkem nagu muusikaline fraas, mis võib kesta murdosa sekundist kuni mitme sekundini. Tunnete sümfoonia, mille puhul Stern räägib ruumilauludest, näljatormidest, näljatormi vaibumisest jne.
[1] Vt Donald Pfaff, Brain Arousal and Information Theory: Neural and Genetic Mechanisms(Cambridge: Harvard University Press, 2005).
[2] Daniel Stern, Forms of Vitality: Exporing Dynamic Experience in Psychology and the Arts(Oxford: Oxford University Press, 2010).
[3] Daniel Stern, Beebi päevik, tlk Tõnu Ülemaante (Tln: Cumo Grano, 2010).
Oma viimases raamatus "Vitaalafektid"[2] juhib Stern otsesõnu tähelepanu sellele, et tihtipeale kunstid, eriti just dünaamilised kunstid, näiteks muusika, tants, film, tuginevad väga palju just afektikontuuride kogemusregistrile. Ta annab selles raamatus nendele nimeks vitaalafektid ja üritab näidata, kuidas oma igapäevakogemusi ja dünaamilisi kunste selles võtmes analüüsida annab.
Raamatus "Beebi päevik"[3] üritab Stern anda realistlikku kirjeldust 6-nädalase Juku sisekogemusest, mis koosnebki üksnes vitaalafektidest. 6-nädalase Juku jaoks ei ole veel tekkinud eristust selle vahel, kas miski mõjutab teda väljastpoolt või seestpoolt. Stern kirjeldab seda nii: "6-nädalane Juku kogeb asju ja sündmusi põhiliselt selle kaudu, milliseid tundeid need temas esile kutsuvad, ja võimaluste kaudu, mida nende asjadega teha annab." Ta mõtleb asju enda kaudu ja ennast nende kaudu. "Ta ei koge neid asjade kui sellistena. Kui tema vanemad kutsuvad teda mõne hellitusnimega, näiteks 'kallis', siis ta ei saa aru, et 'kallis' on sõna ja see viitab temale. Ta ei pruugi seda isegi liigitada eraldi hääleks, mis on midagi muud kui näiteks puudutus või valgus. Kuid ta jälgib hoolikalt, kuidas see hääl lainena üle tema voogab. Ta tunneb, kas see hääl on sume ja sujuv ja kerge, selline, mis olemise lihtsaks teeb, või siis hoopis hõõruv ja kare ja pulbitsev, nii et see ergutab teda ja muudab ta ärevamaks. Igal kogemusel on oma tundetoon – ja see tundetoon ei kao kuhugi, kui me vanemaks saame. Me lihtsalt ei pane seda nii selgelt tähele kui Juku."
Stern jätkab: kujutle, et ainuke asi, mis on olemas, on ilm oma tõusude ja langustega. Kujutle, et toolid, seinad, valgus ja inimesed moodustavad ühe ühtse olemiseilma, ühe erilise päeva- või ööhetke, sellele iseloomuliku tuju ja jõuga, mis tuleneb just sellele hetkele omasest tuule, valguse ja temperatuuri kombinatsioonist. Ja lõpuks, kujutle, et ei ole olemas eraldiseisvat sind, kes võiks asuda väljaspool ilma ja seda kõrvalseisjana vaadelda. Sa oled osa sellest juhtumiste ilmast. Nii et võib juhtuda, et domineeriv tuju ja jõud saab alguse sinu seest ja värvib enda värvi kõik selle, mida sa näed väljaspool. Võib juhtuda ka vastupidine: see võib alguse saada väljastpoolt ja resoneeruda sinus, kajada sinus tagasi. Õigupoolest ei ole sisemusel ja välimusel selles olukorras eriti lihtne vahet teha: tundub, et see on osa ühisest ruumist.
Täiskasvanud peast tuleb meil nii mõnigi kord ette olukordi, mil seespoolsus ja väljaspoolsus mõjutavad teineteist praktiliselt otse ja mil nad voogavad takistamatult teineteise sisse. Näiteks liigub seesmus otse välisesse, kui keegi teie läheduses teeb midagi vihaleajavat ja ta näib sellel hetkel teie jaoks kohutavalt kole. Või, vastassuunas, välisus liigub otse sisemusse, kui te astute majast välja, ja väljas on ootamatult ilus päiksepaisteline selge ilm, ja tuju läheb hetkega kergeks ja soojaks. Täiskasvanute puhul on sellised sisemise-välimise piiride kadumised üsna ajutised, aga 6-nädalase imiku elu käib praktiliselt vahetpidamata just selle tähe all.
Stern nimetab seda kogemisviisi tundeliikumiseks (feeling-in-motion). See pole hetkeline, nagu foto, vaid sellel on kestus: see on rohkem nagu muusikaline fraas, mis võib kesta murdosa sekundist kuni mitme sekundini. Tunnete sümfoonia, mille puhul Stern räägib ruumilauludest, näljatormidest, näljatormi vaibumisest jne.
[1] Vt Donald Pfaff, Brain Arousal and Information Theory: Neural and Genetic Mechanisms(Cambridge: Harvard University Press, 2005).
[2] Daniel Stern, Forms of Vitality: Exporing Dynamic Experience in Psychology and the Arts(Oxford: Oxford University Press, 2010).
[3] Daniel Stern, Beebi päevik, tlk Tõnu Ülemaante (Tln: Cumo Grano, 2010).