Ennustamise probleem looduses
Et väljuda tavapärasest jaotusest mõistuse ja emotsioonide vahel, tuleks kogu teema asetada evolutsiooni konteksti ja küsida: millised evolutsioonilised surved tingisid üldse emotsioonide tekke loomadel?
Et sellele küsimusele vastata, võiks alustada elektri tootmise näitest[1] ja küsida midagi pealtnäha väga enesestmõistetavat, nimelt: kui me oma kodus vajutame lambilülitit, siis kuidas lamp nii ruttu põlema läheb? Kust see energia nii ruttu tuleb? Sest elektri tootmine ei käi ühe hetkega. Kui elektrit toodetaks alles sel hetkel, kui mul seda vaja läheb, siis läheks ju omajagu aega, enne kui tuli põlema läheb – "tellimus" läheks juhtmeid mööda jaama, seal põletataks vajalik kogus kütust ja elekter tuleks juhtmeid mööda tagasi. Aga ei ole nii; elekter on kohe nö varnast võtta. See eeldab, et elektrit toodetakse ette.
Aga kui palju ette tuleks toota? Siin tekivad dilemmad. Asi on selles, et kui elektrit toota liiga palju, siis see läheb raisku, sest selle säilitamisel tekivad suured kaod. Kui aga toota vähem kui parajasti tegelikult vaja läheb, siis jääb keegi elektrita. Lahendus oleks toota kerge varuga, rohkem kuitavaliselt sellel ajahetkel vaja läheb. Aga kui palju on tavaliselt ja kuidas ära tunda, millisel hetkel? Kas olulisem on see, et on kolmapäeva õhtu või see, et on riigipüha õhtu? Kui õhtul tõotab minna külmemaks, siis kui suur on tõenäolisus, et keskküttega korteris pannakse tööle elektriradiaatorid? Kõige selle jaoks on välja töötatud keerulised mudelid ning tööle palgatud spetsialistide rühmad, kes sellega tegelevad, et vajaminevaid elektrivarusid ette näha.
Analoogiline probleem esineb veelgi teravamal kujul looduses, eelkõige loomadel. Iga liigutus nõuab energiat. See energia peab tulema toidust, mille leidmine on tihtipeale kulukas ja keeruline. Niisiis, energia on arvel ja väga väärtuslik.
Ühelt poolt saab ka loom energiat salvestada, eelkõige rasvana. Aga selle häda on, et rasva kujul ei ole see energia väga kiiresti kasutatav. Samas peab loom olema valmis olukorraks, mil keegi teda ootamatult ründab. Murdosast sekundist võib oleneda, kas sa langed kellegi saagiks või mitte. Niisiis, rasv siin ei aita.
Probleem on sama: kui ma olen kogu aeg kõige hullemaks valmis, siis see raiskab energiat, sest valmispandud energia kulub ära hoolimata sellest, kas seda on ka päriselt vaja kasutada või mitte; aga kui ma ei ole õigel ajal valmis ennast maksimaalselt pingutama, siis see võib mulle kallilt kätte maksta.
Eelis on seega nendel loomadel, kes suudavad paremini sündmuste käiku ette näha (parema nö ootuste struktuuriga isenditel), sest nad teavad, millal puhata ja millal mitte. Nad kulutavad ressursside nappuse olukorras oma energiat targemini ja jäävad tõenäolisemalt ellu.
Seepärast on evolutsiooni käigus loomadel välja kujunenud terve rida ennustusmehhanisme, mille abil kogutakse ette esiteks märke või endeid erinevate kriitiliste olukordade kohta ja teiseks reaktsioone nendele olukordadele. Kõrgemates organismides on nii mustrid kui ka tüüpreaktsioonid läinud üsna keerukaks, ja muuhulgas afekt ongi juba üks nendest keerukamatest mustrite ja reaktsioonide kompleksidest.
[1] Vt David Huron, Sweet Anticipation: Music and the Psychology of Expectation (Cambridge: MIT Press, 1996), lk 4 ff.
Et sellele küsimusele vastata, võiks alustada elektri tootmise näitest[1] ja küsida midagi pealtnäha väga enesestmõistetavat, nimelt: kui me oma kodus vajutame lambilülitit, siis kuidas lamp nii ruttu põlema läheb? Kust see energia nii ruttu tuleb? Sest elektri tootmine ei käi ühe hetkega. Kui elektrit toodetaks alles sel hetkel, kui mul seda vaja läheb, siis läheks ju omajagu aega, enne kui tuli põlema läheb – "tellimus" läheks juhtmeid mööda jaama, seal põletataks vajalik kogus kütust ja elekter tuleks juhtmeid mööda tagasi. Aga ei ole nii; elekter on kohe nö varnast võtta. See eeldab, et elektrit toodetakse ette.
Aga kui palju ette tuleks toota? Siin tekivad dilemmad. Asi on selles, et kui elektrit toota liiga palju, siis see läheb raisku, sest selle säilitamisel tekivad suured kaod. Kui aga toota vähem kui parajasti tegelikult vaja läheb, siis jääb keegi elektrita. Lahendus oleks toota kerge varuga, rohkem kuitavaliselt sellel ajahetkel vaja läheb. Aga kui palju on tavaliselt ja kuidas ära tunda, millisel hetkel? Kas olulisem on see, et on kolmapäeva õhtu või see, et on riigipüha õhtu? Kui õhtul tõotab minna külmemaks, siis kui suur on tõenäolisus, et keskküttega korteris pannakse tööle elektriradiaatorid? Kõige selle jaoks on välja töötatud keerulised mudelid ning tööle palgatud spetsialistide rühmad, kes sellega tegelevad, et vajaminevaid elektrivarusid ette näha.
Analoogiline probleem esineb veelgi teravamal kujul looduses, eelkõige loomadel. Iga liigutus nõuab energiat. See energia peab tulema toidust, mille leidmine on tihtipeale kulukas ja keeruline. Niisiis, energia on arvel ja väga väärtuslik.
Ühelt poolt saab ka loom energiat salvestada, eelkõige rasvana. Aga selle häda on, et rasva kujul ei ole see energia väga kiiresti kasutatav. Samas peab loom olema valmis olukorraks, mil keegi teda ootamatult ründab. Murdosast sekundist võib oleneda, kas sa langed kellegi saagiks või mitte. Niisiis, rasv siin ei aita.
Probleem on sama: kui ma olen kogu aeg kõige hullemaks valmis, siis see raiskab energiat, sest valmispandud energia kulub ära hoolimata sellest, kas seda on ka päriselt vaja kasutada või mitte; aga kui ma ei ole õigel ajal valmis ennast maksimaalselt pingutama, siis see võib mulle kallilt kätte maksta.
Eelis on seega nendel loomadel, kes suudavad paremini sündmuste käiku ette näha (parema nö ootuste struktuuriga isenditel), sest nad teavad, millal puhata ja millal mitte. Nad kulutavad ressursside nappuse olukorras oma energiat targemini ja jäävad tõenäolisemalt ellu.
Seepärast on evolutsiooni käigus loomadel välja kujunenud terve rida ennustusmehhanisme, mille abil kogutakse ette esiteks märke või endeid erinevate kriitiliste olukordade kohta ja teiseks reaktsioone nendele olukordadele. Kõrgemates organismides on nii mustrid kui ka tüüpreaktsioonid läinud üsna keerukaks, ja muuhulgas afekt ongi juba üks nendest keerukamatest mustrite ja reaktsioonide kompleksidest.
[1] Vt David Huron, Sweet Anticipation: Music and the Psychology of Expectation (Cambridge: MIT Press, 1996), lk 4 ff.